Minu lugu
Minu lapsepõlv ja Apphemeride – miks ma selle kõik tegin
Sündisin raske nägemispuudega. Kogu elu on Päikese suund, kellaaeg ja aastaaeg olnud mulle väga tähtsad, et end orienteerida. Juba väikese lapsena ei orienteerunud ma hoonete ega teede järgi. Jätsin meelde, mis aastaajal Päike mis kellaajal mis suunas seisab. Valgus ja vari olid alati minu kompass. Oskasin kella lugeda juba siis, kui olin alles 4-aastane.
Juba esimese klassi õpilasena lummas mind üks asi: külmal novembripäeval seisis Kuu kell 17 peaaegu samas kohas taevas, kus Päike suvehommikul kell 10. Suvel olin seevastu sageli kurb, et täiskuu seisis nii madalal. Vaatasin teda nii meeleldi. Juba lapsena küsisin endalt: miks see nii on?
Fantaseerisin tihti sellest, milline oleks meie elu, kui päeva ei määraks mitte Päike, vaid Kuu. Kujuta ette, et Kuu ütleb meile, millal on hommik ja millal keskpäev. Siis oleksid meie esivanemad ehk päikesekellade asemel ehitanud kuukellasid.
Seitsmeaastasena seadsin oma CASIO käekellal maailmaaja alati Kuu järgi. Lihtsalt sellepärast, et see tegi mind õnnelikuks. Unistasin kellast, mis arvutab kuupäeva ja kellaaja Kuu asendi järgi. Just selle ehitasin hiljem esimese asjana Apphemeride’i sisse. See on Apphemeride’i väike, tagasihoidlik funktsioon – kuid minu jaoks kõige tähtsam. See on kuukaardil kuvatav „Moon” näit koos kuupäeva ja kellaajaga.
Vanaema kinkis mulle sünnipäevaks sageli kalendri, kuhu olid märgitud ajad, millal Kuu tõuseb ja loojub.